Kõik need skisofreenilised kaotused mis viimastel nädalatel on mulle juhtunud (mantel, graafikakaart ning varsti ka mõistus) on andnud mulle justkui käsu elada oma elu ilma kahetsusteta.
Muidugi, see on mida ma olen alati üritanud teha, ning aina vähemaks jäävad need kahetsused. (see aasta pole tegelikult mitte ühtegi mulle tekkinud)
Oota, mida ma siin siis heietan? Võibolla ainult see asi närib, et ma ei käi niivõrd oma teedpidi nii palju kui võiks, aga nüüd kui mul
alternatiivid lihtsalt kaovad, siis on paras hetk pühenduda elu kunstile?
(see oli retooriline küsimus, vastus on mõistagi jah)
PS. Kui ma mõnikord hammustan oma sõnadega, siis see on tõesti kogemata ning vabandan siin ette ära!
P.P.S. Etteruttavalt ma võin siia kirjutada, et kõige lõhenenumas suhtes või kõige imelikumas, kokutavas vestluses pole vaja eales kahetseda, sest kahetseda on tarvis vaid siis, kui seda ei olnud!