"Ma loodan, et mu vend kasvab üles täpselt nagu sina."
Oh ei, kulla sõber, kui hästi sa vaid teaks kui väga ta seda ei tahaks.
Esiteks minu argipäev algab sellega, et ma vean ennast soojast voodist külma tuppa.
Ma ei soovi seda, mõnikord on tuba soe, mõnikord mitte. Lõpuks tõusen ja lõdisen.
Esimene mõte on: "Põrgu see päev, olgu see kui ilus kui tahes, külm on ikka."
Pesen hambaid, käin pissil ja sätin end riidesse.
Alltoas ma kallistan koera, söön ema tehtud võileiba või ja vorstiga.
Valan endale leige tee.
Asetan kõrvaklapid pähe, kõnnin läbi
metsa ja mõtlen Osamu Dazaist
*.
Tavaliselt kui on halb päev, mõtlen
seppukust; kui on hea päev, ümisen kaasa laulda.
Osamu Dazai mulle meeldib, sest viimastel päevil tema ilme on olnud minu ilme.
Koolis sõbrad ning õlus rõhub. Põrgu see raamat, ma mõtlen, hoidku vaid, et edasine elu selline ei oleks!
Pärisorja tundega kõnnin ja magan lootes, et rõhk läheb kergemaks.
Lugu on nii, et soovin vaid ühte tema vennale: olgu ta nagu mina, ent ärgu lugegu ta Dazaid enne eksameid, või üldsegi
keskkoolis!
Loo moraal: ärge mõtelge surmast enne temaga kohtumist, sest eluga ei pääse meist keegi ning küll temaga jõuab kui aeg kätte jõuab.
*Soovitan soojalt.
