DEATH CULTURE

Mis asi on surmakultuur?
Mina ei tea, mis asi ta on. Seda viiakse võrdlusesse paljude asjadega, nagu näiteks homoseksualismi, interneti, liigse alkoholi tarbimise, abordi ning ebatraditsiooniliste abieludega.
Muidugi, keegi ei pilguta silmagi, kui naisi väärkoheldakse, neegreid raiutakse lapssõdurite poolt pooleks ning kõrb laieneb meie enda maa peale. Kas meil on vaja võidelda selle surmakultuuriga, ühinedes kõik elukultuuri nime alla samal ajal kui meie enda maa on põlemas?
Ka mina ei poolda aborti, kuid kas lahendus on võtta ära naiselt see valik mitte sünnitada? Ka mina tahaksin, et see laps sünniks, kuid me ei tohi teha seda valikut nende eest ära. Meie, inimestena, peaksime aru saama, et lahendus ei ole keelata viia lapsed halastussurma viljatul pinnal, vaid me peame looma viljaka maa laste sünnitamiseks ning kasvatamiseks.
Surmakultuur on müüt. On aeg avada silmad ning mõista, et me ei ole veel valmis elukultuuriks. Laste kasvatamine ei ole mingisugune sinisilmne unistus, iga laps maksab vanematele miljoni. Abielu ei ole vaid kooselu, kus sünnivad lapsed, abielu on armastuse leping kahe inimese vahel. Me oleme kaotanud julguse vastutada ning selle tõttu me ei oska enam ennast siduda teineteisega ning seista oma mõtete eest, sest kardame langeda häbisse ning põlgusesse. Miks on Internet muutunud ideaalseks pesituspaigaks noortele, kes ei suuda enam isegi eesti keeles lihtlauseid moodustada?
Me kardame iseennast ning me tahame minna halli massi pehmesse, sooja embusse, sest seal meid ei tunta ning embuses me ei tunne enam hirmu ega õnne.  Massis me oleme kõik üks naeratav kogu, kus kjuhtub nii halba kui head, enamasti halba, kuid kõhus on soe tunne, sest kõigil on halb.
Elukultuuri sõjas ei ole võimalik saavutada võitu, sest võideldakse tagajärgede, mitte põhjuste vastu. Kas aborti teeks naine, kes suudaks seda last kasvatada? Kas inimene tapaks ennast [aeglaselt], kui tal oleks võimalik elada? Kas homoseksuaalid tõesti tahavad abielluda, adopteerida ning kasvatada lapsi vaid selleks, et neid pilastada ning lõhkuda tuumapere mudelit?
Kus on need silmad, mis märkavad teise silmi? Meie silmad on surutud vastu klaasi, ekraani ja paberit. Tindis ei peitu elu. Milline on elu selle kõrval? Õnne ei tasu otsida selles hallis, hüljatud maailmas. Õnne saab vaid luua ning jagada. Rõõm on kingitus, mida tasub jagada, kuid mitte eales oodata.