VIIMANE NÄDAL

Ja siin on minu lubatud kirjutis!

Sea, siga, need sõnad ritta,
sest kes siis ikka annab edasi
selle suurima mõtte kui sina ise?
Lahe on endal kirjutada juttu, mida eales pole kirjutand -
ängi välja valada, maailma valu välja pigistada,
oma enda sitapütti tühjaks ajada.

Kuid mis siin ikka halada, lasta sõrmedel mööda klaviatuuri voolata,
voola, sõrm, üle tähemere, aspera ad astra jne.
Laula nüüd, O Jumalanna, autori hirmsast vimmast,

Kui on kõne, mis räägib ise endast,
kas see samune inimene kõneleb ise endast
või ta kõneleb kõne tõtates kõne kõredast mõttest
mil kõne kaotab igasuguse mõtte?
Jumala eest, et keegi siin ei sure kõnes
sest muidu peab keegi sünnitama kõneldes.
Aah! Uuh! appikene, 4 tundi järjest ja rohkemgi veel
kui see on esmane sünnitus, issand, Platon, avita! kui pikk kõne see veel oleks,
kõrvad veel kukuvad peast ära! Ja me pole veel isegi esimesest introst
kaugemale jõudnud! Mille pärast ma olen selle ära teenind?

Pole läinud veel silmapilki, kui juba on lahing läbi -
mis saab nüüd nendest sõnadest
mis lebavad oma enda veremeres?

Lihtne - veresool uhtub veega minema
laibad maetakse maha, tähed lähevad tähistaeva.
Tandri peal aga kasvatame tomateid ja tulpe.

Q: MIKS MA VEEL ELUS OLEN?

Sest ma ei taha.
Ainult veel halada!
Mida ma ütlen taevas,
kui ma tahan halada?

Ah, kui jube see õndsus,
see tuhande aasta rahuvabariik,
kõik see õnn on lihtsalt talumatu,
õlad lausa vajuvad longu!
Ah, kui jube, Jeesulaps!
Ma lihtsalt sünnin!

Nõnda saingi maa peale.