KOLMAPÄEV

BUSSI TAGAISTE LÕHNAS MANDARIINIDE JÄRGI,
kui mina vaatasin aknast välja, ning sõites terminalist välja, paistis mulle päike silma.
Kissitasin oma silmi, siiski oli valgus igavene liialt terav.
Sõitsin bussiga koju ja kell oli alles pool kaks.
Nõnda veetsin mina oma kolmapäeva, mängides Recetteari,
mille idee on ülimalt lihtne: osta asju, müü asju, tapa kolle ja saa asju, mida müüa 100% kasumiga.
Seda kõike samal ajal tasudes võõra võlga. Sellined on 2010. aasta mängud - sots-realistlikud.
Ja uinusin, nägin und kuidas ma kohtusin kommunistist filmitegijaga ja ta andis mulle oma halli-ruudulise pintsaku ja sinise androgüünse Mao Zedongi kombinesooni.
Selline on minu elu. C'est la vie terrible.