僕の死ぬときを

VAAKUM on me taevas
ning kapsel me maa -
kas veel on alles kuskil,
kus kasvab roose?
  Hing on kinni geelis
ning kasvame nii pikaks
kui metalne nabanöör lubab.
Kuidas on see aus ja õige?
Surmatunnilgi ma näen
tähti ja päikese varju Maa taga -
vaakumist oleme tulnud,
ning veest oleme sündinud.
Inimeseks olime loodud
ning kapslisse heidame,
et näha viimaseid hetki
kaugel avakosmosest.