Jäises udus kõnnin ma vastu tuult,
kuhu ma kõnnin kui ees käib keegi,
keegi keda ma ei tea.
Ma tunnen nõelu oma näos,
ning tänaval ei ole kedagi,
kui vaid masin vaigukarva tulega.
Katk laastab linna.
Mina olen tänavail,
jäises udus, kus kaovad kõik
hetked kestmas igavesti.