VÄRVIMUUTVA maja ees olin mina,
kes tundis ennast pärast tundidepikkusi kino
veidi imelikult võõrana.
"Kompleksid on nii mõttetud,"
mõtlesin mina,
"tühjast tüli iseendaga."
Ehkki inimesed võtavad sõna minuga,
ei võta mina sõna nendega.
Kas see on probleemiks, kui tahta olla võõras?
"Ei ühti," mõtlen ma,
"sest kes ikka nendega sõna võtab,
kui mitte võõrad?"