arm

Anna andeks, mu arm,
et ma nõnda su reetsin,
ma kõige paremat lootsin,
kuid ma ei suutnud rohkem valetada.


Sa lootsid veelgi rohkemat must,
kuid ma ei suuda sulle nõnda teha
ma olen selline.


Su korterist väljudes,
tunnen kui koorem mu seljalt,
sigarett sigareti järel, kõnnin koduteed.
Suudlevatest tudengitest,
valguse väravatest,
üle kaarsilla heidan end,
su südames ma piina panin -
see polnud kerge mullegi,
sest ma ütlesin endale tõtt.

Kas kord ma suudan armastada nõnda,
seda aeg vaid näitab,
kuid sulle seda mul ei jätku.
Anna andeks, mu arm,
kuid valedel on lõpp,
Jumalaga - adieu,
ära nuta mu järele.

Nõnda ma süütan taas sigareti ja
viskan selle ära. Ma röövisin su suudlused.
Sa pole kui sigarett,
sind ma ei heida eal, kuid tuld mul ei jagu sulle.

Nõnda ma hingan taas ja ütlen -
homme on taas üks uus päev.
Vabadus -
Pyrrhose võit,
eal ei tea seda taas.

475

Oh Tarto linn sa lõbumaja

Asi oli taas väga lihtne - me lähme Püssi, joome püssi punast,
veitsa rodeot ja lähme koju südaööl.
Kahjuks, või õnneks, sattusin ma Raekojas oma vanade sõprade peale ja
saigi ühes toobist kaks jne. Imalad suudlused ja raske kere.
Loo moraal on selles, et ärge jooge, kulla sõbrad, nii palju.

Katja Stroofi neljapäev.

Asi oli väga lihtne, ma sain kokku oma kolleegidega ning me mõtlesime,
et teeks veidi pidu, sööks pitsat, jooks Vana Tallinna kokteile ning teeks midagi lahedat.
Ma just jõudsin pärale ning ma hakkasin kohe sööma kõike, mida pakuti -
muffineid, pitsat, Vana Tallinna kokteile, kommi, šokolaadi.
Meeliülendav kogemus ning vestlesime teineteistega, oli tore õhtu.
Läksime välja, kõndisime, mul jalg kergelt vabises,
räägime ja laulame üheskoos kui kõnnime mööda Riia maanteed.
Jõudsime Nälga ning läksime üles. Pole eales seal kunagi käinud,
mõtlesime, uuriks veidi. Paremal pool oli niisama mingid hipsterid,
joogid olid normaalsed ning koht oli suitsune ning intellektuaalset
seksuaalenergiat täis. Vasakul pool olid kaks tüüpi mängimas telekamänge.
Ma küsisin neilt, mida mängivad, sest ma isegi olen üks suur mänguguru,
kuid meie vastuseks sai vaid kaks paari kurje pilke.
Paremal olid hipsterid, vasakul aga õudsad inimesed - äkitselt ma mõistsin:
99%/1% dihhotoomia on kõigest algus - mass ei taha tegelikult võrdseid tingimusi,
nad tahavad rohkem luksust, mitte rohkem seda, mida nad väärivad.
Vaesus pole kellelegi mõeldud, ka mina olen selles püherdanud,
ent siitkohast, nendest psuedonohikutest ning kahest impotentse raevuga noormehest -
need legendaarsed 99% - kogu see koht oli revolutsioonist rase.
Ma ei suutnud hingata, paanikas ma õhkasin: "Kommunistid!"
Kogu see koht varises ning ma pidin põgenema. Me läksime ning ma olingi Näljast väljas.
Ma hingasin taas. Ebaõiglus künnab seda maad, kuid me ei pea selles kannatama.
Jätkem need relvad sinna, kus nad on, tõuskem armastusse, mitte langeda raevu pimestavasse pilku.
Tol hetkel lõpuks ma suutsin inimestele silma vaadata. Lõpuks ma suutsin näha võõrastes mitte tundmatuid vaenlasi, vaid kaaslasi Maal. Nad on siin koos minuga, selle üle on mul üüratult hea meel.

Mul on nüüd kodus/ühikas süntesaator. Väga vana ning puht digitaalne,
kuid siiski tundub, et sellest võiks asja saada. Igastahes -
võiks tuunida sünteka ükspäev Hatsune Miku värvidesse,
sest sel on juba sinised jooned olemas. Teha mustadest klahvidest helesinised triibud ja ongi
ストライプパンティーピアノ valmis.