Katja Stroofi neljapäev.

Asi oli väga lihtne, ma sain kokku oma kolleegidega ning me mõtlesime,
et teeks veidi pidu, sööks pitsat, jooks Vana Tallinna kokteile ning teeks midagi lahedat.
Ma just jõudsin pärale ning ma hakkasin kohe sööma kõike, mida pakuti -
muffineid, pitsat, Vana Tallinna kokteile, kommi, šokolaadi.
Meeliülendav kogemus ning vestlesime teineteistega, oli tore õhtu.
Läksime välja, kõndisime, mul jalg kergelt vabises,
räägime ja laulame üheskoos kui kõnnime mööda Riia maanteed.
Jõudsime Nälga ning läksime üles. Pole eales seal kunagi käinud,
mõtlesime, uuriks veidi. Paremal pool oli niisama mingid hipsterid,
joogid olid normaalsed ning koht oli suitsune ning intellektuaalset
seksuaalenergiat täis. Vasakul pool olid kaks tüüpi mängimas telekamänge.
Ma küsisin neilt, mida mängivad, sest ma isegi olen üks suur mänguguru,
kuid meie vastuseks sai vaid kaks paari kurje pilke.
Paremal olid hipsterid, vasakul aga õudsad inimesed - äkitselt ma mõistsin:
99%/1% dihhotoomia on kõigest algus - mass ei taha tegelikult võrdseid tingimusi,
nad tahavad rohkem luksust, mitte rohkem seda, mida nad väärivad.
Vaesus pole kellelegi mõeldud, ka mina olen selles püherdanud,
ent siitkohast, nendest psuedonohikutest ning kahest impotentse raevuga noormehest -
need legendaarsed 99% - kogu see koht oli revolutsioonist rase.
Ma ei suutnud hingata, paanikas ma õhkasin: "Kommunistid!"
Kogu see koht varises ning ma pidin põgenema. Me läksime ning ma olingi Näljast väljas.
Ma hingasin taas. Ebaõiglus künnab seda maad, kuid me ei pea selles kannatama.
Jätkem need relvad sinna, kus nad on, tõuskem armastusse, mitte langeda raevu pimestavasse pilku.
Tol hetkel lõpuks ma suutsin inimestele silma vaadata. Lõpuks ma suutsin näha võõrastes mitte tundmatuid vaenlasi, vaid kaaslasi Maal. Nad on siin koos minuga, selle üle on mul üüratult hea meel.