arm

Anna andeks, mu arm,
et ma nõnda su reetsin,
ma kõige paremat lootsin,
kuid ma ei suutnud rohkem valetada.


Sa lootsid veelgi rohkemat must,
kuid ma ei suuda sulle nõnda teha
ma olen selline.


Su korterist väljudes,
tunnen kui koorem mu seljalt,
sigarett sigareti järel, kõnnin koduteed.
Suudlevatest tudengitest,
valguse väravatest,
üle kaarsilla heidan end,
su südames ma piina panin -
see polnud kerge mullegi,
sest ma ütlesin endale tõtt.

Kas kord ma suudan armastada nõnda,
seda aeg vaid näitab,
kuid sulle seda mul ei jätku.
Anna andeks, mu arm,
kuid valedel on lõpp,
Jumalaga - adieu,
ära nuta mu järele.

Nõnda ma süütan taas sigareti ja
viskan selle ära. Ma röövisin su suudlused.
Sa pole kui sigarett,
sind ma ei heida eal, kuid tuld mul ei jagu sulle.

Nõnda ma hingan taas ja ütlen -
homme on taas üks uus päev.
Vabadus -
Pyrrhose võit,
eal ei tea seda taas.